Turmuline protsess võimu võtmiseks Poolas pärast 2023. aasta sügiseid parlamendivalimisi, kus kaheksa aastat võimul olnud Ühinenud Parempoolne kaotas enamuse, tekitab küsimusi muu hulgas küsimustes, mis on seotud Poola hilinemisega rikkumisest rikkumisest teatajate kaitse eeskirjade rakendamisel.
Rikkumisest teatajate kaitse Poolas - miks see oluline on?
Vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele seadusandlikele põhimõtetele on iga liikmesriik kohustatud rakendama vastuvõetud ELi direktiividest tulenevaid määrusi. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivis (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teatavate isikute kaitse kohta nõutakse, et liikmesriigid võtavad vastu sätted, mis tagavad õigusrikkumistest teatavatele isikutele kaitse, ning kohustavad samal ajal tööandjaid vastu võtma määrusi ja rakendama menetlusi, mille eesmärk on rikkumisest teatada.
Rikkumisest teatajate kaitset käsitlevad sätted on osa laiemast korruptsiooni ennetamise ja selle vastu võitlemise poliitikast nii riiklikul kui ka ELi tasandil.
PiSi valitsus ja direktiivi rakendamise viivitus
Rohkem kui 2 aastat on möödunud Poola esimese rikkumisest teatajate kaitse sätteid rakendava seaduse eelnõu ilmumisest ning eelnõu praegune versioon pärineb aasta algusest. Määrused pidid rakendama 17. detsembriks 2021, kuid teatud ettevõtete rühmade puhul lükati see tähtaeg edasi 17. detsembrile 2023.
Rikkumisest teatajate direktiiv ei ole ainus, mida Poola ei ole õigeaegselt rakendanud, kuid hiljutiste parlamendivalimiste kontekstis tekib küsimus, kas viivitus on antud juhul juhuslik või alates 2015. aastast võimul oleva erakonna tahtlik tegevus.
Tahtliku viivituse teooria: kaitse denonsseerimise laine eest?
PiSi valitsus, kes seisab silmitsi valimiste kaotamise väljavaadega, oleks võinud eeldada kuritarvituste ja eeskirjade eiramise teatiste arvu suurenemist, eriti kui rikkumisest teatajaid kaitsesid uued eeskirjad. Kas direktiivi rakendamise viivitus oli strateegiline samm kaitsmiseks võimalike denonsseerimiste eest?
PiSi valitsemise viimase kaheksa aasta kontekstis on olnud arvukalt vaidlusi ja väiteid kuritarvitamises. Võimalus, et rikkumisest teatajad, keda kaitsevad uued seadused, võivad avaldada nende kuritarvituste kohta rohkem teavet, võis olla võimul olevate inimeste jaoks murettekitav.
Rikkumisest teatajate kaitse sätete rakendamise edasilükkamine võib seega olla katse kaitsta võimaliku denonsseerimise laine eest, mis võiks süüdistada endisi valitsuse liikmeid.
Võttes arvesse asjaolu, et uued määrused laiendavad rikkumisest teatajate kaitset mitte ainult ELi õiguse rikkumisele, vaid ka siseriiklikele õigusaktidele, võiks võimalike aruannete ulatus olla palju laiem.
Selle tulemuseks võib olla rohkem probleeme, millega PiSi valitsus peaks tegelema, võib-olla vähem soodsas valguses. Sellises olukorras võib määruste rakendamise edasilükkamist vaadelda taktikaliseks poliitiliseks sammuks.
